eMug : Uudised

“Apple’it” lugema asudes oletasin, et tegu on kiindunud fänni austuse ja armastusega kirja pandud nägemusega Apple’i loost. Raamatut käest pannes olin valmis autorile vastu hambaid andma.

Jim Carltoni esimene (ja loodetavasti ka viimane, vähemalt sel teemal) raamat esindab seda kummalist zhanri, kuhu kuuluvaid raamatuid on raske liigitada. Nad on segu ilu-ja dokumentaalkirjandusest ning äri-ja juhtimisalastest käsiraamatutest; ja raamatupoodide müüjad panevad neid riiulitesse, kust te neid eluski otsida ei oskaks. Reeglina on tegu kirjanduslikus mõttes silmapaistmatute ning kiretute teostega. Kuid seda viimast pole Jim Carltoni “Apple” kindlasti mitte.

Kuri raamat

“Apple” on väga kuri ja väga õel raamat. Teose olemuse võtab tabavalt kokku selle alapealkiri — “Lugu sisemistest intriigidest, minahullusest ja ärialastest rumalatest vigadest. Just nendest asjadest Carlton kirjutabki, just neid peab ta Apple’i loo- mida ta ise nimetab “Ameerika ikooni langemise kirjelduseks” — juures kõige olulisemaks.

Carlton, kes tegelikkuses esindab soliidset väljaannet Wall Street Journal, jätab oma esikteoses mulje odava sopalehe kõmujanulisest reporterist, keda huvitavad vaid räpased intriigid ning alatu võimuvõitlus. Ehk on selline tema alter ego, kes teab.

Mõned faktid eesti keelse trüki kohta:
Kirjastaja: K-Kirjastus
Tiraazh: 1000
Hind: 250 EEK

Raamat on saadaval raamatupoodides üle Eesti. Jim Carlton’i “Apple’i” võib osta ka Delfi on-line poe kaudu.

Kui raamat müüb hästi, siis K-Kirjastus kavatseb tulevikus veel “Apple” raamatuid välja anda.

“Apple” on raamat, mis nuhtleb halastuseta kõiki neid, kes kunagi Apple’i tippjuhtkonda kuulunud on. Oma koosa saavad John Sculley, Guy Kawasaki (kes, muide, on kirjutanud selle raamatu eessõna — ilmselt lootuses üldmuljet veidigi parandada), Michael Spindler, Jean-Louis Gassée, Gil Amelio, — kõik, absoluutselt kõik. Ja seda olenemata sellest, mida nad Apple’i heaks või kahjuks on teinud.
Apple’i kõige olulsemast mehest Steve Jobsist maalitakse pilt kui maniakaalsest egotsentrikust, kes nägi Apple’it kui vahendit oma isiklike ambitsioonide rahuldamiseks; keda huvitas vaid see, et “pulli saaks” ning kes soovis kõigil teistel elu kibedaks teha.

Kahtlemata on Apple’i juhid vigu teinud. Kuid igaüks neist on seisnud silmitsi niivõrd drastiliste probleemidega, et oleks ime, kui nad poleks vigu teinud. Enamik inimesi — ja kõik Apple’i tõelised sõbrad on need vead andestanud — või vähemalt unustanud. Kuid Carlton irvitab ja ilgub nende vigade üle, ta läheb isegi kaugemale — ilmselt on ta seisukohal, et Apple’i juhid langetasid alati vale otsuse. Neid lõike lugedes tahaks Carltonile meenutada seda vanasõna, kus räägitakse vea märkamisest ja aitamisest.

Vandenõu?

Äärmiselt kummastav on lugeda lõike, kus Carlton hurjutab Apple’i juhtkonda (või juhtkondi) selle eest, et nad kõik liitumisvõimalused nurja ajasid. Mida selline samm Apple’I jaoks sisuliselt kaasa oleks toonud, ei paista Carltonit huvitavat. Teose viimastel lehekülgedel ütleb Carlton otsesõnu, et tema arvates ei suuda Apple üksinda püsima jääda — teda ootab kas liitumine või häving. Uued tooted (iMac, iBook, Power Mac jt.) olevat vaid armetu katse lisaaega võita, gigandi agoonia.

Raamatu alguses kirjutab Carlton, kuidas Apple’i töötajad Bill Gatesi Kurjuse Impeeriumi valitsejaks nimetasid, ning sellest hoolimata jõuab ta lõpuks seisukohale, et “Apple vajanuks hädasti Bill Gatesi kaliibriga tippjuhti”. Korduvalt nimetab Carlton Gatesi “geniaalseks visionääriks” ning “terase vaistuga ärimeheks”, siunates Apple’i juhte, et need ei taibanud õigel ajal Microsoftiga ühte heita.

Selliseid lõike lugedes tabasin end oletuselt, et ehk on Microsoft või PC-tüüpi arvutite tootjad Carltoni pangaarvet mõne miljoniga turgutanud. Et äkki on Carlton hoopis nende sõber, ehkki ta väidab, et raamatu käsikirigi valmis Macintsoh-tüüpi arvutil.

Segane värk

Ma ei saa aru, miks Carlton selle raamatu kirjutas, ja miks kirjutas ta sellise alatooniga. Ma ei suuda uskuda, et keegi viitsiks kirjutada enam kui 300-leheküljelise raamatu firmast, mis talle ei meeldi — aga just selline mulje Carltoni raamatust jääb.

Ma ei saa aru, miks halvustab ta Macide neid omadusi, tänu millele ta ehk kõige rohkem populaarsust on võitnud — revolutsioonilised tehnilised lahendused ning vaimustav disain (Carlton küsib, et kes küll ostaks arvuti, millel pole disketiseadet; ning kahtleb, kas keegi on nõus arvuti eest 200 dollarit rohkem maksma põhjusel, et see on ilusam kui kõik ülejäänud).

Ma ei saa aru, miks pole Carlton hoolimata põhjalikust uurimistööst viitsinud raamatus kirjeldada Apple’i loo (mitte tragöödia!) helgemaid aspekte. Ma ei saa aru, miks Jim Carlton selle raamatu kirjutas.

Ma usun, et suutsin selgitada, miks ma Jim Carltoni “Apple’it” halvaks raamatuks pean. Lisaksin veel, et eestikeelse väljaande tõlge on üllatavalt nigel ning toimetaja pole ilmselt suvatsenud käsikirja läbigi lugeda. Ilmselt süvendas ka see minu niigi negatiivset üldmuljet.

Raamatu esimesel lehel on tavapärased lõigud juba ilmunud retsensioonidest ja arvustustest, mis pärast raamatu läbilugemist täiesti tobedatena mõjusid. Ma tahaks tõesti uskuda, et Amazon.com’i soovitus “Igaüks, kes on kunagi Apple’is töötanud või armastanud lihtsalt käsitsetavat Macintoshi arvutit, peaks arvama selle raamatu kohustusliku kirjanduse nimekirja” pole muud kui halb nali.
Ma ei soovita ühelgi Maci-fännil ehk apelliidil, nagu neid raamatus nimetatakse, seda raamatut lugeda, veel vähem osta; seda hoolimata tõsiasjast, et minu Maci-armastus muutus pärast selle paskvilli lugemist veel tugevamaks. Ja loodetavasti ilmub peatselt Apple’i kohta mõni hea raamat.

Autor:
Margus Mihkels