eMug : Uudised

See oli vist aasta 1994, kui ühel päikesepaistelisel talvepäeval Võrumaa Teataja toimetuse ühte pisikesse tuppa korraga kolm arvutit toodi. Arvuti nagu arvuti ikka, pisut uudne nähtus tol kaugel ajal. Pisut hirmutav ja samas ka ülimat põnevust tekitav.

Arved Breidaks on sündinud 1975. aasta 5. septembril Võru töölisperes. Ema (Küllike) töötas Võru nüüdseks pankrotistunud lihakombinaadis, isa (Jevgeni) autojuhina. Tänaseks on mõlemad kodused.

Praegu töötab Ta “Võrumaa Teatajas” reporterina.

Arved Breidaksil on ka oma kodulehekülg

Ma olin tol ajal värskelt koolipingust tulnud reporterihakatis. Koolis oli õppetöö üheks osaks arvutiõpetus, mis koosnes toonastel “Jukudel” tetrise mängimisest, sest muud minu humanitaariaju ei võtnud. Mäletan, et õpetati ka mingeid programmeerimise algteadmisi DOS-is. Aga sellest ma aru ei saanud.

Kui nüüd mu töökohta arvutid jõudsid, eeldasin, et tegemist on samasuguse hullu jamaga, mis tööprotsessi pigem keerulisemaks teeb, kui hõlbustab. Valmistusime hullemaks. Palkasime endi jaoks arvutiõpetaja.

Meeldiv üllatus tuli kohe esimeses arvutitunnis. Need on ju imelihtsad. Jumal hoia, milleks on vaja raha raisata õpetaja peale. Nende arvutite juures pole ju midagi õppida, istu laua taha ja hakka tööle.

Need olid mu esimesed kokkupuuted Mac’iga. Tulvil rõõmu, et maailma on loodud masinaid, mis ei nõua kasutajalt erialaseid teadmisi, mis on loodud inimest Teenima, mitte vastupidi.

Muidugi oli alguses jamasid küllaga. Need Mac’id olid tulnud ühest Rootsi ajalehest humanitaarabi korras. Need kaks pisikest kasti ja üks tänapäeva mõistes väga suur laptop olid vanad ja kulunud. Üks kast läks tegelikult paari kuuga läbi. Teised aga jätkasid edukalt. Olid aeglased ja pisikese ekraaniga. Mõtlen tihti härdusega neile aegadele, kui ajalehte küljendati ekraaniga, kuhu isegi A4 formaadis dokument tervenisti ära ei mahtunud.

Üldise majandusliku arengu käigus arenes ka Võrumaa Teataja. Mõistsime, et nagu taevast kättesadanud tehnikaga ei saa piirduda ning arvuteid tuleb juurde muretseda. See juhtus vist 1995. aasta jõulude paiku, kui toimetuses oli taas suursündmus. Osteti Macintosh LC 475. Värvimonitoriga ja puha. See arvuti anti mulle.

Ilmselt teab iga inimene omast käest neid tundeid, kui tema must-valge monitor värvilise vastu välja vahetatakse. See on kui uude maailma minek. Kõik tundub uudne, põnev ja ärevust tekitav. Ja kallis oli ta ka, maksis tubli 30 000 krooni. Aga seda armsam ta oli. Selleks ajaks olin juba mõistnud, milline määratu vahe valitseb tegelikult Mac’de ja nende teiste arvutite vahel. Aja jooksul tuli ikka kokku puutuda PC-ga. Esitasin ja esitan tänagi sel puhul oma standardse küsimuse: “Miks te end piinate?”

See LC 475 teenis mind kokku ligi neli aastat ja töötab praegugi. Möödunud suvel toimus Võrus aga suursündmus. Esimesena jõudis linna esimene iMac. Ja selle õnnelikuks omanikuks olen mina. Kasutades iMac-i tunnetan uute aegade hingust. Tunnetan, et arvuti pole loodud ainult rutiinseks tööks, et ta on muutunud osaks mu igapäevasest elust.

Pole kahtlust, et Mac’i lause “Think different” peegeldab kõige paremini selle arvuti ja tema kasutaja olemust. Kasutades Mac’i tunnetab inimene oma meeldivat erinevust muust massist, kes hommikust õhtuni istuvad oma kandilise PC taga ja teevad tuima näoga oma tuima tööd. Selles osas pole midagi imestada, et Mac’e kasutavad eeskätt kirjastused, reklaamibürood, kirjanikud. Mac on loominguline arvuti, tema eesmärgiks pole naelutada inimest tema kontoritooli külge, vaid avardada mõtlemisvõimet, näha asju, mida teised ei näe, genereerida uusi ideid.

Ma tean seda tunnet, kui suvel oma iMac’i esmakordselt lauale tõstsin. See oli vabaduse tunne. Kui LC 475 erineb PC-st ainult sisu poolest, siis iMac tõmbab räige joone arvutikasutajate vahele: on Macintosh ja on teised.

Üks põhjus, miks ma rootslasi armastan, on nende toodud vanad Mac’id, millest üks seisab ühel toimetuse riiulil justkui muuseumieksponaadina.

Autor:
Arved Breidaks