eMug : Uudised

Pikem lugu sellest, kuidas kaks Mac’i fänni käisid Rootsist endale uusi odavaid Mac’e ostmas!

MacWorld Expo, August 1999 ehk kust kõik alguse sai

Nagu kõik Mac’i omanikud teavad on Mac’id suhteliselt kallid ja seda eriti veel inimestele, kes neid kõige parema meelega kasutaks ehk siis õpilastele ja üliõpilastele. Ka mina kuulun sinna gruppi, kuid ma tahtsin endale Mac’i odavamalt saada ja mul õnnestus leida võimalus. Ok, ok minu plaan ei läinud päris korda, kuid ega palju puudu ei jäänud. Ma olen kindel, et kui teist korda prooviks, siis ei tekiks enam samu probleeme. Mis seal ikka, ma arvan, et ma alustan vist kõige algusest.

See oli MacWorld Expo New York (1999. aastal), kui Steve Jobs ja Apple tulid välja millegiga, mida ka mina hirmsasti saada tahtsin: iBook, oli selle iluduse nimi ja ma teadsin juba siis, et ma saan tema omanikuks. Kohe kerkisid esile aga ka esimesed probleemid nagu kust saada nii palju raha (paar nädalat hiljem teatas IM Arvutid iBooki hinnaks 32 000 EEK) ja millal ta võiks üldse kätte saada.

Seda, millal iBookid Euroopasse jõuavad ei saanud me (”me” all mõtlen ma paadunud Mac’i fänne nagu mina ise, Dr.Mac, Saint George, Electric Uncle Sam ja Integraded Service Administrator (edaspidi I.S.A), kuid enne kõike minu eest vedamisel) kuidagi kontrollida, kuid hinda, vot see oli juba teine lugu. Me alustasime hinna analüüsimisega ja leidsime üpris kiiresti, et USA hind 1 600 USD ei andnud kohe kuidagi 32 000 krooni kokku. Kiired matemaatilised arvutused andsid meile aga peatselt peamise kahtlusaluse skalbi, milleks oli – üllatus, üllatus – ei miski muu kui vana hea käibemaks, mis kooris vaesete tudengite taskutest ekstra 18%. Me olime kindlad, et sellest probleemis peab kuidagi mööda saama ja meil õnnestus see vajalik auk ka leida. Selleks auguks oli arvuti hankimine teisest riigist ja selle importimisel Eestisse käibemaks maksmata jätta.

Kust ja mis hinnaga?

Ma alustasin sellest, et uurisin, mida netikaubamajad pakuvad. Valik oli rikkalik ja lootust-andev, kuid igaks juhuks otsustasin saata paari kohta (sealhulgas ka www.outpost.com) maili ja uurida kuidas on iBooki toimetamisega Eestisse. Vastused, mis nendest kohtadest tagasi tulid purustasid aga kõik minu lootused. Nimelt ei tohtinud nad toimetada Apple’i kaupu väljaspoole USA’d ja kõik. Keegi ei osanud asjaliku nõu anda ja seega tuli proovida mingit muud viisi.

Otsustasin järgmiseks proovida Apple’i Euroopa esinduse mehi, et küsida neilt, kust eestlased peaksid Mac’e saama. Oodata tuli kaua, kuid vastus siiski tuli, mis sellest, et kuu aja pärast. Mulle vastas Keltoum Benchikh, kes on “meie” regiooni Apple’i mingisugune esindaja ja minu suureks üllatuseks mainis ta enda mailis ära ka IM Arvutid ja soovitas nende poole pöörduda. Ma olin natuke shokeeritud, kuid peatselt saatsin talle eMaili, kus kurtsin juba paljalt IM Arvutite kodulehekülje üle. Ma ei tea, millest see tuli, võibolla minust ja võibolla mitte, kuid ühes olen ma kindel: paari päeva pärast tulid IM Arvutid välja uhiuue koduleheküljega. Kokkusattumus? Mine sa tea, kõik on võimalik. Rohkem ma sellest Apple’i esindajast ei kuulnud ja mõni ime, mees oli teinud selgeks, kust saab Eesti osta Mac’e. Meil polnud lihtsalt rohkem vaja teada. Olin jälle jõudnud seina ette, millest üle ei saanud.

Need kaks plaani oleksid olnud kõige pareminni teostatavad, kuid mul oli ka üks varuplaan, mille üle olin juba pikemat aega mõelnud, kuid mille käikulaskmine oleks olnud keeruline. Nüüd ei jäänud aga muud üle. Appi tuli võtta rootslased ja soomlased.

Rootsi ja Soome Mac’i müüjate leidmisega ei tekinud erilisi probleeme, sest mõlemad riigid on esindatud oma ka Apple’i leheküljel. Sealt noppisin välja paar potentsiaalset müüjat, tutvusin nende kodulehekülgedega ja otsisin üles eMaili aadressid, kuhu oleks võimalik saata küsimusi. Ma valisin 5 rootslaste firmat ja 5 soomlaste firmat ja asusin mailima. Esimesed vastused tulid juba järgmisel päeval ja kolme päevaga olid ka kõige laisemad mailida suutnud. Nende sõnum oli ühiselt positiivne: nad kõik olid nõus mulle iBooki müüma.

Järgmiste nädalate jooksul sõelusin ma välja kõige aktiivsemad müüjad, kes olid kõik rootslased ja asusin nendega läbirääkimistesse. Läbirääkimiste käigus tuli ka St. George välja sooviga endale uut arvutit soetada. Ta ütles, et mõtles PC (öäkh) peale, kuid Dr.Mac’iga koos õnnestus ta mul ümber veenda. Tema rahakott ei olnud nii paindlik kui minu oma ja seega otsustas ta uue iMac’i kasuks. Uue iMac’i 350Mhz G3 protsessor, 64 MB RAM’i ja revolutsiooniline disain annavad aga kokku hea, kui mitte suurepärase arvuti ja seda kõike 999 USD eest. Sellest, kust ta selle raha sai, aga juba hiljem. Läbirääkimised jätkusid ja kui rootslased kuulsid, et me sooviks peale iBook ‘i ka ühe iMac’i osta, olid nad endisest veelgi abivalmimad.

Käibmaksu tagasi saamisest ja raha hankimisest

Septembri alguseks olid läbirääkimised jõudnud sinnamaale, kus kõnealla tuli maksmine. Umbes siis hakkas unistus ka vaikselt purunema. Selgus, et rootsi käibemaks on 25%, kuid kuna meie ei ole rootslased, siis peaksime me raha tagasi saama, kuid kuidas ja kui palju sellest? Esile kerkisid erinevused kahe Rootsi firma vahel. Üks ütles, et saame kõik raha piiril peal tagasi ja teine firma ütles, et tagasi saame vaid 17-18%. Ma arvan,et nüüd on kõige õigem aeg põhjalikumalt tutvuda kahe firmaga, kes sõelale jäid. Firmade nimesid ma esialgu mainima ei hakka vaid viitan neile kui “väiksele” ja “suurele”, sest just seda nad tundusid olevat.

Väike müüja, kutsume teda Alexanderiks, oli väga hea inglise keele oskusega ja ei jäänud peaaegu kunagi vastust võlgu. Kui ma küsisin temalt maksude kohta, siis tema vastus oli kõige põhjalikum ja ta oli ka nõus juurde hankima, kui vaja. Viimane mail, mis ma temalt sain lubas selgitada lõplikult selle maksude variandi, kuid kahjuks sellega meie kommunikatsioonid ka lõppesid. Ma ei tea, millest see tuli, kuid enam ma sellelt mehelt maili ei saanud. Mul ei jäänud muud üle, ma olin sunnitud tegelema suurema firmaga.

Suurema firmaga olid lood natuke halvemad. Nende mees, kutsume teda Tony’ks, oli üks suur häda. Ma ei peatu pikemalt tema inglise keele oskusel, mis oli üks suur pudru rootsi ja inglise keelest ning kohati nii koomiline, et naera või ribadeks. Ka tema teadmised kohalikest maksudest olid üpriski piiratud. Täpselt ja kindlalt ei osanud ta vastata peaaegu ühelegi minu küsimusele ja iga vastus tuli temast välja meelitada, kui mitte tõmmata. Kuid neil oli üks suur plus. Nimelt said nad mõlemad arvutid (iBooki ja 350mhz iMaci) enne kätte, kui see väiksem firma ja see kallutaski kaalu nende kasuks. Siin kohal tasuks mainimist ka fakt, et september oli juba ammu unustatud. Lubadused saada arvutid kätte oktoobri keskpaigaks osutusid samuti utoopiliseks ning novembergi oli juba tulnud ja läinud. Kätte oli jõudnud detsembri kuu ja minu kannatus oli katkemas, kui pärast neljakuist ootamist teatati mulle, et arvutid on kohal. Neljakuine ootamine oli teinud minust suhteliselt kannatliku, kuid kui ma kuulsin, et neil on arvutid käes, mu kannatus katkes. Siinkohal tegin ma ka enda suurima vea, mis läks mulle hiljem kalliks maksma. Nimelt otsustasin ma võtta suurema firma vaatamata sellele, et nende esindaja ei teadnud täpselt, kuidas on lood maksude tagasisaamisega. Ma arvan, et nüüd on õige aeg teha väike kõrvalepõige ja selgitada ära ka arvutite ostmise finantskülje ehk siis kust me kahe arvuti jaoks raha saime?

Vastust sellele enigmale ei pea samuti kaugemalt otsima kui õppelaen. Kuigi 15 000 EEK ei maksnud veel tervet iBooki kinni, siis 350mhz iMaci jaoks pidi sellest jätkuma, kui ei maksta käibemaksu. Vähemalt nii me lootsime. iBooki oli aga natuke kallim ja selle raha kokku- saamiseks pidin ma natuke lubama ja sihverdama ning paari inimese toetustega õnnestus mul lõpuks vajalik raha kokku saada. Seega oli võtmeks kogu selle raha hankimisel õppelaen. Lootust on, et õppelaen suureneb sellel aastal (2000) veelgi ja ka G4 jõuab vaesemate inimeste vaatevälja. Nüüd aga tagasi meie seikluse juurde.

Aitab jamast, lähme Rootsi!

Ma ei mäleta enam täpset kuupäeva, kuid ma tean, et see kõik toimus detsembri kuu esimese nädalavahetuse eel. Kolmapäeval tegin ma endale lühendatud koolipäeva ja läksin juba varem broneeritud piletite järgi. Kuna eesmärgiks oli raha võimalikult palju kokkuhoida, siis otsustasime kõige odavamate piletite kasuks. Kahjuks jagasid meie arvamust odavate piletite osas ka paljud teised inimesed ja me olime sunnitud võtma B-klassi kajuti. Ärge minust nüüd kuidagi valesti aru saage, meile meeldis B-klassi kajut ja ega ta tont teab, mis kallim ei olnud nii et julgeks isegi öelda, et see tasus ennast ära. Ma arvan, et ma pean siia lisama, et me ei võtnud tavalisi pileteid vaid hoopis “ostukruisi”. Jaa, ma tean, et see kõlab nürilt, kuid selles hinnas olid kajutid ja söögid. Kokkuvõttes on kruisi pilet igati soodsam ja seega ideaalne selliseks retkeks nagu meil oli plaanis.

Me sattusime väga huvitavale ajale, kus esimesed agaramad inimesed hakkasid juba jõulukinke ostma ja seda tehti meeleldi Rootsist. Seega oli laeval hulk rahvast, kes suundus Stockholmi just selleks, et sealt midagi osta. Ega meiegi mingi erand olnud, kuigi olime natuke paremini ettevalmistatud kui tavaline ostja. Kuid see tavaline ostja oli valmis raha ka laeval kulutama ja seda me tõdesime päris mitu korda kui vaatasime, kuidas Blackjacki laua juures läksid halastamtult ohverdamisele 500 kroonised, nii Eesti kui ka Rootsi omad. Peale ühe (teine oli rohkem nali kui baar) näruse baari ei ole Baltic Kristiinal, mitte kui midagi teha. Soovitaksin hoiduda ka kõrvale n.n. ööklubist, mis oli veel haledam “poolikbaarist”. Seda mitte ainult sellepärast, et ta oli hale vaid ka sellepärast, et ta haises okse järele. Kas ma juba mainisin, et tegu oli täiesti inimtühja kohaga? Igastahes ei tasu sinna ronida, eriti veel pärast tormisemaid reise, sest nagu mainitud, hõljub seal õhus midagi mida ameeriklased nimetaksid “funky smell-iks”. Seega tasub laevale kaasa võtta midagi huvitavat lugeda või mingit õppematerjali, sest aega on surnuks lüüa küllaga.

Hommikuks olime parajalt värsked ja siirdusime rõõmsalt hommikust sööma. Nautisime vaadet fjordidele ja Rootsi maastikule. Siin kohal väike vihje. Ma soovitaks teha nagu meie ja ennast silmini täis pugida. Seda selleks, et raha kokku hoida ja Stockholmis mitte süüa. Meil see õnnestus täiuslikult ja esimest korda tundsin, et kõht on tühjem alles kuskil kella seitsme paiku õhtul. Jõudnud laevalt õnnelikult maha küsisin ühelt bussijuhilt teed. Vestelsin temaga inglise keeles, kuid meie suureks üllatuseks hakkas ta Eesti keeles rääkima, kui kuulis, et me seda omavahel teeme. Bussijuht oli igati abivalmis ja näitas meile kaardil, kus me asume. Kuigi olime oodatust “natuke” kaugemal ei lasknud me ennast sellest heidutada ja asusime teele. Me otsustasime Stockholmi südalinna, kus asus meie väljavalitud pood arvutitega, minna jala. See ei ole eriti suureks probleemiks kellelegi, kes lugeda oskab, sest tänavate nimetused on igal ristmikul. Soovitaks võibolla ainult kaardi osta ja enda kulgu ikkagi jälgida, kuid ka inimestelt küsides on võimalik sihtpunkti jõuda. Meil oli kaasas kolm kaarti, nii et eksimine meid eriti ei hirmutanud. Nautisime maastikku ja Stockholmi äärelinna ja liikusime vaikselt linna südame poole. Tagantjärele mõeldes kipun arvama, et kui oleksime kiiremini liikunud oleksime palju parema lõpptulemuse saavutanud.

Rootslastel on midagi, mis eestlastele on tuttav Nõukogude Liidu ajast, nimelt neil on “lõuna”. Ei tasu ära ehmatada, kui leiate mõne poe ukselt sildi “lõuna” (või midagi sellelaadset), sest rootsalsed tunduvad armastavat seda väikest pausi keset nende tööpäeva. Kuna me olime sellest teadlikud, siis ei kiirustanud me enne lõunat kohale, sest oli ebatõenäoline, et me oleks selleks ajaks ka jõudnud. Seega edenesime rahulikult läbi linna ja kui midagi püüdis pilku, siis peatusime, imetlesime, katsusime ja käperdasime.

Head aega sinisilmsus

Kell 13.30 olime aga juba peaaegu kohal. Natuke segadust ja meil õnnestus leida ka maja, kus asus meie arvutimüüjate kontor. Tegu oli nii 10 korruselise majaga, millel oli ka kena siseõu, kus vesi sulises ja linnud laulsid, no OK võibolla linde seal ei olnud, kuid väga rahulik oli küll. Kuna lõuna kestis meie sõpradel kella 13.00 – 14.00, siis jõudsime natuke varem kohale. Pärast mõningat ekslemist selles majas õnnestus meil leida üles vale kontor. Õnneks oli fuajees valvelaua taga väga abivalmis naine, kes ütles meile, kus kontor asub ja lisas, et selle firma esindajad pole veel lõunalt tagasi jõudnud. Kuna hoone, kus kontor asus, asus ühe väljaku ääres, siis tutvusime natuke seda väljakut ümbritsevate poodidega ja puhkasime jalgu, mis olid juba päris väsinud kõigest sellest kõmpimisest. Hea, et me selle väikese puhkuse tegime, sest hiljem läks seda väikest puhkust vaja ja kuidas veel!

Kella 14.00-ks olid nimesed lõunalt tagasi ja me astusime esimest korda “füüsilisse kontakti” inimestega, kes olid meile lubanud kahte arvutit. Astusime sekretäri juurde ja ütlesime, et meil on vot selline tellimus siin ühe teie töötajaga. Ta vaatas natuke pabereid ja siis ütles, et on jah. Kuid lisas kohe, et kahjuks pole Tony täna kohal (Tony oli meie kontakt firmas), kuid ta oli öelnud, et me tuleme. Ta vaatas natuke pabereid ja siis kadus laoruumi, mis paistis ka meile, Jumal küll, ma pole elus veel nii palju Mac’e ühes kohas näinud! Neid oli seal mite üks või kaks ega ka mite kümme ega kakskümmend vaid sada või kakssada. Neid oli igasuguseid, alustades iMacidest ja lõpetades uhiuute G4′dega ja nad kõik olid kastides. Ilus ja püha koht, kuhu oleks heameelega kolama läinud, kuid keegi ei kutsunud. Seega me lihtsalt vesistasime seal ja ootasime kuni meie arvutid välja tuuakse. Kõigepealt toodi iBook ja siis toodi iMac. Väga ilus vaade oli ja vähemalt mina tundsin, et ma olin midagi saavutanud. Ja siis hakkas meie reis allamäge minema.

Sekretär läks laua juurde ja printis välja veel ühe arve. Ta ulatas selle mulle ja ma võtsin ta viiskalt vastu. Ma leidsin, et need olid mind natuke koorinud ekstra 32MB RAM’i asendamisega, kuid ma ei pööranud sellele suurt tähelpanu. Ma vaatasin, et hinnale oli lisatud ka käibemaks ja küsisin, et kas ilma selleta ei saa? Selle peale krimpsutas sekretär kulmu ja ütles, et ega ikka ei saa küll! Ma küsisin, siis et kuidas, selle käibemaksuga on? Tema ütles aga mulle külmalt näkku, et tema ei tea sellest midagi.Just sellel hetkel mõistsin ma, et nüüd saab olukord ainult halvemaks minna ja nii ka juhtus.

Järgneva paari minuti vestlus on vaikselt juba ununema hakanud, sest selle aja jooksul hakkasin ma juba päästerõnga järele haaram, mis päästaks mind käibemaksust. Ma mäletan seda, et ma ütlesin, et Tony lubas ja sekretär ütles, et tema ei tea sellest midagi ja et Tony’l on vaba päev. Kuidagi nõustus ta sellega, et ma helistan ja proovin välja uurida, kuidas selle käibemaksuga on. Me saime ligipääsu telefoni juurde ja ma asusin helistama.

Ma istusin maha ja küsisin sekretärilt mõnda infonumbrit. Selle ta mulle ka andis. Seega alustasin ma infonumbrist, kus vastas kesise inglise keele oskusega naine, kes polnud sõnaga “customs” “tolli” tähenduses eriti tuttav. Ta andis mingi numbri ja kui selgus, et see on absoluutselt vale helistasin tagasi. Kui ma ütlesin talle eesti keeles “toll”, siis mingi tuluke tema ajus vist süttis ja ta suutis anda Tax Free organisatsiooni numbri, muide preagu on asja nimi Global Refund, kui ma ei eksi, ja ma helistasin sinna. Kui ma olin neile enda muret kurtnud palus üks vastutulelik daam mul natuke oodata. Sellest natukesest sai viis ja viiest kümme minutit. Selline ootamine muutus päris tavaliseks, nii et iga firma, kuhu helistasin, laskis mul natuke oodata. Sellepärast ei maini ma seda ootamist edaspidiste telefonikõnede juures vaid palun lugejal sobivasse kohta ise poetada väike muusikaline vahepala, mis kostis telefonitoru otsast sellel ajal, kui ma kannatlikult ootasin.

Juppuja päästmine on uppuja enda asi!

Minu telefonikõnelused tekitasid ainult uusi küsimusi, kuid midagi lahendada ei suutnud. Keegi ei osanud täpselt vastata, kuid kõik olid nõus andma mõne telefoninumbri, kust võiks saada lisainformatsiooni. Vaikselt muutusid Stockholmi sisesed kõned Stockholmi välisteks ja mul õnnestus rääkida inimestega Göteboris ja kaugemalgi veel. Kahju, et ma ei mäleta selle teise koha nime, kuid ma tean, et ta oli Stockholmist päris kaugel. Lõpuks õnnestus leida üks inimene, sealt kaugelt linnast, kes teadis, kuidas lood on ja kes oskas ka inglise keelt piisavalt palju, et see väike killuke informatsiooni edasi anda.

Ta ütles, et mul on kolm võimalust:
1. Ma saan Global Refundiga rootsi piiril 17% rahast tagasi
2. Ma saan Rootsi piiril dokumendi, mis tõestab et arvutid on Rootsist eksporditud. Selle dokumendi saadan faxiga firmasse ja nemad on kohustatud mulle enda riigi käibemakus tagasi maksma.
3. Me maksame Eesti piiril Eesti käibemaksu (18%) ja saadud paberid saadame faxiga firmasse ja nemad on kohustatud maksma enda riigi käibemaksu meile tagasi.

Noh, vähemalt olid kõik võimalused teada. ma pani telefoni ära ja vaatasin kella. Ma olin ligi poolteist tunid telefoni otsas istunud ja tulemus ei olnud kõige positiivsem. Ma pistsin käe põuetaskusse ja vaatasin 900 dollarit, mis olid mõeldud käibemaksuks, kui muidu ei saa. Ülejäänud raha oli Rootsi kroonides, kuid lootuses, et käibemaksu ei pea maksma, oli käibemaksu osa dollarites. Nii palju siis sellest, mõtlesin ma endamisi.

Ma tõusin püsti ja läksin jälle sekretäri juurde. Ta ei olnud enda seisukohta muutnud ja tahtis tervet summat kätte saada. Ma selgitasin meie olukorda ja ütlesin, et me läheme vahetame raha ära ja siis tuleme tagasi. Ta nõustus sellega, kuid tõstis iBooki kasti laualt maha, enda poole lauda. Seda oli mul valus vaadata nüüd, kus ma olin seda karpi isegi katsuda saanud. Mul oli tunne, et ma olen sellest iludusest ilma. Pisar tahtis silma tulla, kuid ma hoidsin ta tagasi lohutades ennast sellega, et kõik ei ole veel kaotatud. Me pöörasime sekretärile selja ja astusime, mitte aeglase ja mitte just kiire sammuga, nende kontorist välja.

Alles nüüd märkasin ma, et väljas oli vahepeal pimedaks läinud. Mul meenus ka see, et meie aeg oli piiratud ja hiljemalt kella seitsmeks peame me olema tagasi laeval. Kell oli vaikselt neli saamas. Aega oli jäänud heal juhul kolm tundi, kuid mitte rohkem. Kontorihoone aulas just enne õue astumist tundus olukord väljuvat kontrolli alt ja ma mõtlesin isegi kogu missiooni hülgamisele, kuid otsustasin arutada asja enne nii I.S.A’ga telefoni teel, kui ka St. George’iga seal samas kõrval. Mõistus ütles, et puhtalt me sellest välja ei tule, kuid kuidas sa lähed tühjade kätega koju? Ma ei tahtnud nende (ja ka enda) ebakompetentsusega leppida ja pärast mõningast arutamist otsustaime siiski arvutid välja osta. Õnneks oli lähim pank selle sama väljaku teises otsas, kus asus büroohoone, kus meie Mac’id ootasid meid. Me kiirustasime panga poole.

Ma ei mäleta enam panga nime, kuid ma mäletan, et ta oli äravahetamiseni sarnane viimse kui ühe Tallinna pangakontoriga. Võtsime numbri ja asusime ootama. Vaatasim, kuidas rootslased pangas käivad ja ootasime kuni meie kord läheneb. Lõpuks jõudis siis kätte meie kord. Läksin telleri juurde ja ütlesin talle, et soovin raha vahetada. Selle peale ütles ta mulle, et nemad sellega täna kahjuks ei tegele, sest pangal on täna enda klientide päev. See oli veel üks nendest ebameeldivatest üllatustest, milleta oleksime palju paremini toime tulnud, kuid selline on elu. Ma küsisin, et kus siis raha vahetada saab ja ta ütles mulle, et natuke maad kaugemal. Ma palusin tal see koht ka kaardi peal ära märkida. Selgus, et see polnud nii lähedal midagi. Selleks hetkeks, kui me pangast välja jõudsime oli möödunud veel pool tundi ja olukord hakkas minu silmis vaikselt muutuma kriitiliseks, kuid aega veel oli.

Seadsime siis sammud rahavahetuspunkti poole, kuid juba natuke kiirema sammuga kui varem. Pärast mõningat ekslemist õnnestus meil õige koht üles leida ja raha vahetada. Siin kohal arvan, et tasub mainimist St. George’i hea pea, mis kogu aeg numbreid ragistas. Dollaritest Rootsi kroonidesse, Rootsi kroonidest Eesti kroonidesse samal ajal kaaludes ka käibemaksu protsente nii Rootsi kui Eesti kroonides, mida ta võrdles summaga, mida olime varem näinud arvel, mis meile esitati arvutite eest. Ilma temata oleks numbrite keerutamine natuke problemaatilisem olnud, kuid õnneks oli ta siiski kaasas. Tagasitee arvutite juurde möödus arvutusi tehes ja kohati isegi vaikselt sörkides, sest aega ei olnud enam palju.

Siin on teie raha, kus on meie arvutid?

Jõudnud kontorisse leidsime me, et arvutid olid vaateväljast juba eemaldatud, kuid sekretär tõusi püsti ja oli valmis raha vastuvõtuks. Ma läksin tema juurde ja küsisin, et kuidas selle käibemaksuga ikkagi on ja ta ajas sama jura edasi. Ok, ok aitab jamast, mõtlesin ma endamisi ja küsisin, et kuidas siis raha tagasisaamisega, et kas ma mõne dokumendi ka saan, et arvutid on neilt ostetud? Kuigi rootslsed on head inglise keele oskajad ei ole sellest eriti kasu, kui jutt läheb natuke spetsiifilisemaks. Nii juhtus ka selle sekretäriga, kui ma nõudsin temalt “certificate of purchase”. Tema ütleb ok ja näitab tseki peale. Ma ütlen talle, et se on tsekk ja tahaks hoopis mingit “certificate of purchase” saada, mille peale tema näitab mulle jälle tsekki. Lõpuks mu kannatus hakkas katkema ja ma küsisin temalt, et kas ta üldse teab, mis se selline on. Tema ütles, et teab küll ja et nemad selliseid asju välja ei anna. See veel puudus, oli minu esimene reakstsioon ja ma hakkasin juba tõsiselt mõtlema lahkumisele arvutiteta. Olukorra päästis nende firma boss, üks vanem daam, kes tuli vaatama, mida seal siis nii kaua tehakse. Tema käest saime me siis lõpuks teada, et nende tsekk on ka nende firma “certificate of purchase” ja see sobib kõigile. Kuna ta tundus asjast natuke rohkem teadvat, siis rääkisin temaga ja ta ütles mulle, et kui me enda riigi käibemaksu oleme ära maksnud, siis saatku me see dokument faxiga neile ja nemad maksavad raha tagasi. Peale selle, et see seisukoht ei olnud üldse kooskõlas meie originaalse plaaniga, kus mingit käibemaksu maksmist ei toimu, on sellisel maksmise süsteemil veel üks miinus, millest hiljem täpsemalt.

Lõpuks hakkas asi nagu natuke selgemaks muutuma ja me otsustasime raha ära maksta. Lugemise protsess võtis aega kuskil kümme minutit, sest sekretär munas lugemise ühe korra ära, kuid lõpuks sai see tehtud. Ma nõudsin bossilt välja ka tema telefoni numbri, et juhul kui on mingi jama siis ma saaks helistada. Selle numbri ta mulle ka andis ja ütles, et võib julgelt helistada, kui midagi on. Me võtsime arvutid ja ütlesime nägemist ja lahkusime. Arvutid olid nüüd meie mure ja see, kuidas me käibemaksu tagasi saame samuti.

Väljas oli juba pime ja me pidasime aru, kuidas sadamasse jõuda. Pärast mõnekümne meetrist iMaci tassimist selgus, et see on liiga raske, et eriti kaugele kanda. iBook oli kerge ja sellega oleks kaugele jõudnud, kuid iMac’i, mis on veel kastis, kaugele ei tassi. Seega otsustasime takso kasuks. Võtsime esimese mehe, kes ütles meile vastuõetava hinna ja istusime autosse.

Ma olin parajalt väsinud kõigest sellest kõmpimisest ja sõnasõja pidamisest ja sellepärast tundus taksos istumine eriti mugavalt. Arutasime St. George’iga eesseisva üle ja pidasime plaani. Me mõlemad ilmutasime lootust, et nüüd läheb libedamalt, kuid see lootus oli enneaegne nagu selgub mõne aja pärast. Ma arvan, et ma poleks nii palju enam ringi hüpelda jaksanud kui arvutite kättesaamine poleks meie moraali tõstnud. See tõi uut jõudu ja jäksu, mida kohe, kohe vaja läks, sest me olime jõudnud sadamasse.

Sõbralikud rootslased ja salakavalad rootslased

Ma maksin taksojuhile raha ning me asusime tolli poole. Kell oli viis ja laeva lahkumiseni oli jäänud vaid kaks tundi. Selles ajast pidi jaguma kõigi meie tegemiste tarvis ja veel ülegi jääma.. Kahjuks päris nii see ei läinud. Passikontrollist saime ilusti läbi. Võibolla oli põhjuseks see, et meie passe kontrollinud naisel oli ka Mac ja tundis iMaci kohe ära ja ütles, et kavatseb ka varsti iMaci osta. Tolli, kui sellist, õieti ei olnudki ja me oleksime võinud kohe laevale minna, kuid meil oli vaja veel raha tagasi saada. Me marssisime Tax Free leti juurde, mille me leidsime kinni olevat. Me istusime maha ja ootasime kuni keegi sinna tuleb. Kuskil pool kuus tuligi üks mees ja kohe järgmisel silmapilgul lõi meie lootused pihuks ja põrmuks.

Nagu varem mainitud on Tax Free värk üks osa Global Refundist. Nemad kuulusid sellesse gruppi, mis oleks pidanud tagasi maksma 17% käibemaksust, KUID seda ainult juhul, kui sul on olemas Tax Free tsekk, mida loomulikult meile polnud keegi andnud. Seda teatas meile ka see väga abivalmis mees, kuid lubas vaadata, äkki saab meid kuidagi aidata. Ta maksis paarile inimesele, kellel oli õige tsekk olemas nende raha tagasi ja siis tuli meile appi.

Meil, see on siis minul, tax free mehel ja ühel naisel passikontrollist, õnnestus välja meelitada üks tolliametnik, kellele ma siis selgitasin meie olukorda ja ütlesin, et oleks vot sellist paberit vaja, mille peale tema muigas ja ütles, et me saame selle kodust kui maksame ära käibemaksu. Ta lisas, et ainuke, mis tema teha saab on panna meie tsekile templi, mida ta ka tegi.

Ma tahaks nüüd natuke rääkida sellest tolliametnikust. Ta oli üle neljakümne aastane mees ja PC omanik nagu ta hiljem kiitles. Ja kui ta hakkas enda arvuti mhz võrdlema meie omaga ja hindasid samuti, raputades pead ja naerdes, et me oleme liiga palju enda arvutit eest maksnud tahtsin ma talle halvasti öelda ja isegi pikalt saata, kuid kuna tema kätes oli meie saatus, siis ma taltsutasin ennast ja noogutasin kaasa, et jah mees, sul on ikka meist parem arvuti ja meie oleme ikka nii lollid. Muide, see mees oli siga, mis selgus pool tundi hiljem, kui ta oli läinud ja ma talle helistasin, kuid sellest mõne hetke pärast.

Tsekile pandud templiga oli aga kaks probleemi: esiteks oli ta vale kuupäevaga ja teiseks oli ta valel pool tsekki, kus polnud midagi, mis seostaks meie tshekki selle templiga. St. George kahtlustas, et mees aimas ära, mida me teha tahtsime ja sellepärast mängis siga, kuid ma ei ole nii kindel, sest ma ei usu, et tal jätkus ajurakke sellisele järeldusele tulemiseks. Siis ta vestles meiega juba eelpool mainitud teemadel ja kadus kuskilt ühest kõrval uksest.

No on alles sitt, oli kõik, mis sellel hetkel pähe tuli. Kogu plaan oli üles ehitatud sellele, et me EI maksa Eesti käibemaksu ja Rootsi oma saame tagasi. Nüüd tundus, et tuleb maksta mõlemad maksud. Väga ebameeldiv situatsioon. Oli aeg hakata haarama õlekõrtest. Ma otsisin välja meie arvutite müüja telefoni numbri ja palusin luba helistada, mis mulle sõbralikult ka anti. Ma valisin numbri ja mulle vastas firma boss. Üritasin talt välja pinnida viisi, kuidas saaks raha tagasi, kuid tema ütles, et me peame sealt samast piirilt saama vajalikud dokumendid. Ma seletasin ära, mis tolli mees oli meile öelnud. Kogu seda jama jälginud passikontrollineiu tuli meile appi seletas olukorda firma bossile ka Rootsi keeles ja vastupidi. Mõlemad jõudsid järeldusele, et me peaks ikkagi saama tollist mingi paberi. Ma võtsin telefoni ja ütlesin firma bossile, et kui on veel mingi jama, siis helistan uuesti. Ta oli sellega nõus.

Vahepeal oli asja pealt kuulanud ka mingi teine naistolliametnik, kes oli samuti abivalmis. Ta helistas meile juba tuttavale tollimehele. Ühendus käes, andis ta toru jälle minule ning mul avanes võimalus meie sõbra käest jälle nõuda ekspordi paberit. Ta küsis milleks mul seda vaja on ja siis lõpuks ütles, et ok teeme ära. Ma jõudsin korraks isegi naeratada, kui ta ütles mulle, et ta on TEISES sadamahoones, nii poole kilomeetri kaugusel ja me tulgu sinna. Ma vaatasin kella ja minu viimane lootus kadus. Kell oli 18.45 ja laev väljub 19.00. Meie võimalus oli käe ulatuses, kuid aeg oli otsa saanud. Nii lähedal ja samas nii kaugel. Mul tahtis jälle pisar silma tulla, kuid ma suutsin ta jälle kord tagasi peletada. Ma mõtlesin mida teha, et kindlustada Rootsi käibemaksu tagasi saamine ja otsustasin veel kord firmasse helistada. Ma sain kohe bossiga jutule. Ta kinnitas mulle, et kui me saadame neile dokumendid, kus on kirjas, et me oleme Eesti käibemaksu maksnud, siis nad maksavad mulle Rootsi käibemaksu tagasi.

Mulle tulid meelde I.S.A sõnad, et rootslastel on sülitada Eesti paberite peale, kuid samas oli Tax Free mees kinnitanud, et nad on KOHUSTATUD mulle Rootsi käibemaksu tagastama, kui me saadame neile dokumendi, kus on märgitud, et me oleme maksnud Eesti käibemaksu. Mul ei jäänud midagi muud üle, kui lisada, suuremat viha välja näitamata, et kui me seda raha tagasi ei saa, siis keeran mina neile sellise sita kokku, et oi, oi, oi, kuid loomulikult mitte päris nii värvikalt, sest lootust oli, et raha saab tagasi. Boss kinnitas mulle, et me saame raha tagasi ja soovis mulle head reisi.

Ma panin telfoni ära ja raputasin pead. Kell oli juba 18.50 ja oli viimane aeg laeva minna. Ma tänasin kõiki abi eest ja rääkisin veel Tax Free mehega, kes näitas veel ka kirjalikult seda, et sellistel juhtudel nagu meil on üks võimalus saata dokument, kus on kirjas, et käibemaks on makstud teises riigis ja seega imporditud. Rootsi käibemaks aga TULEB tagasi maksta. Ma jätsin ka temaga hüvasti, võtsin arvuti kaenlasse ja astusin koos St. George’iga laeva. Kell oli 18.55.

Üheksa korda mõõda, üks kord lõika!

Laeva sissepääsu juures oli palju rahvast ja loomulikult tõmbas suur kast iMac’i pildiga palju pilke. Meile kostis veel kõrvu imestus: “Mida need siis kaasa tassivad?” ja ka vastus sellele küsimusele “ma tean, ma tean – see on monitor!” Lollid maakad, oli minu reaktsioon selle peale, kuid ma hoidsin suu kinni ja läksin hoopis kajutit välja nõudma. Mind üllatas see, et kajutil oli ka aken, mitte nagu Rootsi sõidul. Me panime ukse kinni, siis asjad maha ja mina viskasin voodisse pikali, sest olin kurnatud kõigest sellest kemplemisest ja ees seisis olukorra seletamine I.S.A-le, kes oli ekspeditsiooni sponsor ja keda asjade käik eriti ei rõõmustanud ja nüüd pidin ma talle veel teatama, et peale Rootsi käibemaksu tuleb tal ka Eesti käibemaks maksta.

Õnneks oli I.S.A suhteliselt vastuvõtlik probleemile, mille ees me seisime ja lubas toetada ka edaspidi, kuid samas ega tal eriti valikuvõimalust ei olnud, kui ta tahtis enda Rootsi käibemaksu tagasi saada. Halb olukord. Selle kõne jooksul tuli mul esimest korda tunnistada, et mina olin selles jamas samuti süüdi, sest polnud korralikult kõiki võimalusi uurinud ja läksin “ehku” peale välja, kuid mis tehtud see tehtud. Nüüd oli vaja olla tähelepanelik ja vaadata, et situtatsioon ei väljuks kontrolli alt.

Originaalse plaani kohaselt oleksime me pidanud Rootsi piiril saama dokumendi, mis tõestab seda, et me oleme arvuti eksportinud Rootsist. Laeva peal oleksime me arvutid kastidest välja võtnud ja pannud kottidesse. Jõudnud siis Tallinnasse oleksime me laevalt lahkunud arvutid kottides ja niimoodi ka läbi piiri ja tolli marssinud ilma Eesti käibemaksu maksmata. Juhul kui meid oleks aga vahele võetud oleksime öelnud, et käisime Rootsis arvuteid remontimas või et vend läks varem arvutiga Rootsi ja nüüd meie toome seda ära. iBookiga poleks mingeid probleeme tekkinud, see plaan oli rohkem iMac’i tarvis. Teoreetiliselt oleksime me sealt puhtalt läbi tulnud ja arvutid oleksid meie omad olnud käibemaksuta. See plaan sulas meie kätes aga juba Rootsi tollist lahkudes. Nüüd oli meil VAJA Eesti tollist läbi minna, et saada vajalikke pabereid rootslastele.

Kui me olime ligi pool tundi seal kajutis istunud, passinud ja lihtsalt nii sama arvuteid vahtinud otsustasime me lõpuks nad kastidest välja võtta. Mõlemad arvutid olid ilusad, kuid iBook lihtsalt kutsus ennast katsuma, mida ma ka tegin. Ta tundus peaaegu elavat. Peatselt olid meil mõlemad arvutid lahti ja me asusime uurima, mis me siis lõppude lõpuks enda raha eest saime. Ma arvan, et see eriti ei üllata kui ma ütlen, et leidsime veel ühe ebamugava üllatuse OS, mis meie arvutitesse oli pandud, oli Rootsi keelne. Seda needust saime me kiruda veel tükk aega, kuid õnneks oli OS 9 USA versioon juba Eestis saada ja varsti ka meil installitud, kuid see esimene nädal oli üks suur Rootsikeelne piin nii minule, kui ka St. George’ile. Olgu neetud see Rootsi keel! Me mängisime nii tunni või kaks arvutitega ja siis läksime sööma. See ettevõtmine osutus päris huvitavaks, sest laev hakkas vaikselt kõikuma. Me ei teinud eriti pikka õhtut, sest ma olin surmväsinud ja tahtsin magada. Peale selle oli karta, et järgmine päev osutub sama kurnavaks kui eelmine, nii et und oli vaja.

Uni oli õnneks sügav ja hea, kuid mul õnnestus siiski ärgata piisavalt vara, et jõuda koos St. George’iga ka hommikust sööma. Mina tegin kerge hommiku, sest ees seisis Eesti toll ja paljalt sellele mõtlemine peletas minema viimasegi söögiisu. Helistasin veel I.S.A-le ja küsisin viimaseid juhtnööre enne maabumist, kuid tal polnud eriti midagi öelda. Ütles ainult, et ma helistaks, kui käibemaksu summa on teada.

Viimane piisk meie kannatuste karikas ehk “tollakad”

Kui olime mõelmad söönud oli aeg kola kokku korjata ja asuda teele. iMac’i kast ei olnud öö jooksul kergemaks muutunud ja sellepärst otsustasime võtta käru, millega me siis liikusime nagu kaks pensionääri tolli poole vaikselt teistest ettenügides. Tollist me isegi ei üritanud mööda hiilida, sest meil oli vaja impordi dokumente. Me lihtsalt läksime jõhkralt nende meeste juurde, kes näisid seal midagi kontrollivat. Peatselt selgus, et valik oli õige ja mehed on tõesti tolliametnikud. Pidu võis alata!

Kuna meil olid kõige suuremad kotid, siis võeti meid esmajoones vaatluse alla. Mõlemad tolliametnkud (edaspidi “tollakad”) näisid välja nagu praktikandid, kes olid sinna laupäevaks kohale aetud. Nad uurisid meie kaste ja siis peale mõningast kukla kratsimist lasksid mul täita tollideklaratsiooni. Nagu kästud, nii ka tehtud! Täitsin deklaratsiooni ja andsin selle tollakatele, kes vaatasid seda jälle natuke, kratsisid kukalt ja ütlesid, et täna käibemasu maksta ei saa, sest kassa on kinni. Neid sõnu olin ma juba pikemat aega kartnud, kuid viimases hädas küsisin, et kas kuidagi kiiremini ei saa. Siis tuli vanemale tollakale meelde, et nad saavad all kontoris ikkagi käibemaksu vastu võtta, sest hiljuti arvutiseeriti kogu käibemaksu maksmise süsteem. Küsisin siis, et kui palju see käibemaks lõppude lõpuks on? Üks tollaktest võttis arvuti välja ja hakkas arvutama, minul oli aga kõrval St. George, kelle ajurakkud said paari sekundiga vastuseks ligi 10 000 EEK. Selle informatsiooni edastas ta ka minule ja kui siis tollakas enda numbri ütles, mis oli muide sama, ei olnud ma eriti shokeeritud. Meile pakuti kaks võimalust:

1. Me jätame arvutid nende kätte hoiule ja tuleme esmaspäeval tagasi ja maksame käibemaksu, mille järel me saame arvutid kätte.
2. Me maksame raha samal päeval ja saame ka arvutid samal päeval koju viia.

Loomulikult valisime teise variandi, sest me olime liiga palju kannatanud, et neid arvuteid veel nädalavahetuseks tolli jätta. Seega võtsin ühendust I.S.A’ga ja teatasin talle käibemaksu summa. Meil vedas väga, sest jälle kord oli ta nõus raha meie eest välja panema. Ta ütles, et saadab raha Dr.Maciga. Kuna nad olid teises linna otsas, siis kestis natuke aega (nii pool tundi) enne kui Dr.Mac rahaga kohale jõudis.

Kui me Dr.Mac’i siis lõpuks nägime tõusis ka meie moraal mõnevõrra, mis kõige selle ootamise, passimise ja komplikatsioonidega oli natuke langenud. Dr.Mac andis mulle raha ja ma teatasin ka tollakatele, et raha on käes ja nüüd võiks nagu maksmisega tegeleda. Kuna nende kontor oli esimesel korrusel, siis pidime kõigepealt sinna jõudma. Muide see on lausa hämmastav, millise labürindi nad on seal kokku pannud. Iga seina sees on uks ja ukse taga käik ja iga käik viib uue ukseni. Ma ei suutnud ära imestada, kuidas nad ise seal ära ei eksi. Pärast päris keerulist teekonda jõudsime lõpuks kontorisse, kus passis mingi tähtsam nina. See ennast eriti ei ligutanud, tahtis ainult teada, et mis asju me seal ajame. Kui kuulis, et tulin käibemaksu maksma nogutas ta rahulolevalt ja jätkas enda küpsiste mugimist.

Bürokraati lämmatav punane lint

Tollakas, kes oli aga minuga kaasa saadetud lülitas sisse mingi antiikse 486 (fui öak!) ja hakkas seal taga peatselt klõbistama kuni ta jõudis ühe probleemini. Nimelt ei teadnud ta milliselt summalt peaks käibemaksu võtma. Meie arvel oli kirjas summa ilma Rootsi käibemaksuta ja koos käibemaksuga. Loogika ütleb, et Eesti käibemaks tuleks arvutada summast, kuhu EI ole Rootsi käibemaksu lisatud, kuid kus sa sellega. Ma arvan, et ei oleks tekkinud mingit probleem, kui ta poleks sinna ankeeti arvuteid eraldi pannud nii, et võttis igalt arvutilt 18% eraldi ja siis liitis need. Kui ta jõudis aga Rootsi käibemaksuni, siis tekkis probleem: kuidas sa näitad ametlikus dokumendis, et sa võtsid käibemaksust käibemaksu. Seda see tollakas seal siis uuuris ja puuris kuni lõpuks otsustas “küpsisenäolt” küsida kuidas seda teha. Tema ütles, et kirjutagu ankeeti üks summa ja võtku siis sellest käibemaks. Ma protesteerisin ja proovisin meestele selgeks teha, et käibemaksust ei tohi käibemaksu võtta. Ma usun, et noorem tollakas sai minust isegi aru, kuid vanem hakkas arvuteid leivaga võrdlema öeldes, et kui ma leiva ostan, siis ma ju käibemaksu rootslastelt tagasi ei nõua. Kuigi ma pole ikka veel arusaanud, kuidas saab 5 kroonist leivapätsi ja 30 000 kroonist arvutit võrrelda otsustasin ma enda suu kinni hoida, et arvutitega ikka samal päeval minema minna.

Kui meestel oli ankeet valmis taheti seda välja printida, kuid nagu enamuse PC’dega nii oli ka sellega üks suur jama enne, kui midagi tulema hakkas. Hiljem selgus, et tollakate printer polnud üldse sissegi lülitatud. Ma maksin neile raha ära ja sain vastu kolm paberit, mis pidid siis adekvaatselt tõestama, et ma olin Eesti käibemaksu maksnud. Siis juhatati mind tagasi üles, kus St.George ja Dr.Mac olid päris kärsituks muutunud. Hiljem selgus, et nad olid “paar” tollideklaratsiooni “pihta pannud” seal üksi passides, kuid tühja sellest. Meie seiklus oli lõppemas, kuid sugugi mitte nii nagu ma alguses olin lootnud. Selle asemel, et mitte ühtegi käibemaksu maksta olime me kokkuvõttes maksnud kaks käibemaksu (Rootsi 25% ja Eesti 18%) ja üks neist (Eesti oma) oli veel võetud summast kuhu oli juurde arvatud ka Rootsi käibemaks. Olime maksnud palju, PALJU rohkem, kui me esialgselt lootsime ja selge oli see, et juba esmaspäeval pidin ma alustama rootslastelt raha tagasi nõudmist, kuid seni…heh heh heee oli mul võimalus nautida uut iBooki ja St. George’il enda uut iMac. Me olime rahul, kuigi natuke murelikud tuleviku suhtes.

Vigadest õpitakse

Esmaspäeval kirjutasin töö juures valmis faxi, kus tegin rootslastele selgeks et kui nendest dokumentidest ei piisa, siis keeran ma neile sellise sita kokku, mida nad unes ka pole näinud. Loomulikult ma seda päris niimoodi kirja ei pannud, kuid kui neil seal vähegi ettekujutus- võimet oli siis said nad minust ilusti aru. Faxile lisasin ka dokumendid, mis olid tollist saadud ja originaalse arve, sest ka sinna oli paar templit löödud. Fax saadetud, asusin pinevusega ootama, sest veel polnud teada, kas rootslastel piisab nendest dokumentidest, mis said saadetud. Õnneks piisas ja peatselt (2 nädalt on päris peatselt) oli raha arvele kantud ja kontorisse ilmus ka fax, kus minu suureks üllatuseks oli kirjas ka see, et me olime maksnud 500 SEK liiga palju.

Ma ei oska seda ikka veel seletada, kuidas see võimalik oli, sest raha luges kolm inimest St.George, mina ja sekretär. Kõik kolm lugesid ja said sama summa ning nüüd järsku oli seal ekstra 500 SEK’i. Äkki vaevasid neid süümepiinad ja nad tahtsid meie piinasid kuidagi rahaliselt kompenseerida? Igal juhul laekus Rootsi käibemaksuks kulutatud raha arvele ja meie olime rahul, peaaegu.

Kuigi ma olin arvestanud sellega, et me peame võibolla Eesti käibemaksu maksma ei osanud ma arvatagi, et me peame mõlemad käibemaksud maksma. Pealekauba oli Eestis makstud summa suurem, kui oodatud, sest käibemaks nagu varem juba mainitud, võeti summast, kuhu oli lisatud ka Rootsi käibemaks. Ebaaus, kuid elu juba on kord selline. Kokkuvõtes olen ma ettevõtmisega rahul ja ei kahtleks seda uuesti teha, sest usun, et kui proovida veel kord arvuteid Eestisse tuua õnnestub mul vajalikud dokumendid kätte saada Rootsis ja kokkuvõttes saab käibemaksust kõrvale hiilida, sest Rootsi oma saab tagasi. Muide varsti võib avaneda mul uus võimalus, sest G4 on praegu päris soodsalt saadaval ja I.S.A on huvitatud uuest arvutist.

Autor:
Cordwainer Smith