eMug : Uudised

Iga Mac’i kasutaja teab, et kasutusel olevate mängude hulga poolest jääb MacOS Windows’ile kõvasti alla. Suuremad firmad toetavad alati just “vigaderohkemaid” arvuteid e. parem kvantiteet kui kvaliteet. Aga viimasel ajal on see kõik muutuma hakanud. Tänu iMac’ile on Apple taastanud oma eelistatuse kodukasutajate hulgas ning ka mängude arv on suurenenud, kuid siiski on mänge vähem ning valik kitsam – kas ikka on?

NB: Kõige parema ülevaate kõikidest mac’i emulaatoritest annab Emulation.net…

Arvutimängud töötavad tavaliselt ainult sellel arvutil, millele nad mõeldud on. PC mängud töötavad PC’del ja Mac’i mängud jooksevad Mac’idel. Kuid arvutid pole mängutegijate kõige suurem rahaallikas. Mängukonsoolid, nagu PlayStation ja Nintendo 64 (N64), on mängude tööstuses hoopis tähtsamad kui Mac’id ja PC’d. Iga aasta toodetakse sadu mänge just sellistele mini-arvutitele. Need ei ole aga sugugi nii võimsad kui tänapäeva koduarvutid. Tavaliselt peitub nende ilu ja kiirus eraldi riistvaras (protsessorid, kiibid jms.), mis on optimiseeritud just mängimiseks. Aga kui koduarvutid on nii palju võimsamad kui konsoolid, siis miks ei saaks seda eri-riistvara emuleerida (riistavara tarkvaraga hoopis asendada)?

Järgnevatel lehekülgedel on täpsemalt räägitud nii emulatsioonist kui ka erinevatest emulaatoritest.

Mis On Emulatsioon ja Emulaator?

Emulaator on programm, mis paneb ühe süsteemi (Näiteks: MacOS) keskkonnas tööle hoopis erineva süsteemi (N: Windows) – n.ö. süsteem süsteemis. See tähendab, et arvuti peab 2 korda rohkem “tööd tegema ja vaeva nägema”, et emuleerida seda teist süsteemi. Sellega kaasneb emulatsiooni suurim probleem: kiirus on aeglasem. Selleks, et saavutada piisavalt hea kiirus peab emuleeriv süsteem emuleeritavast oluliselt võimsam olema.

MacOS’ile on kirjutatud mitmeid, mitmeid emulaatoreid. Alates maailma esimesest arvutist ja lõpetades Windows 2000 keskkonnaga. Jah, sellise programmiga nagu VirtualPC või RealPC saab ka Windows’i Mac’i peal tööle panna. Natuke aeglasemalt kui PC peal, sest tarkvara peab emuleerima tervet Pentium (või sarnast) protsessorit ja veel hulka muud.

Osad mängukonsoolid ei ole aga nii kompleksed kui PC’d. Nende emuleerimisel kaasnev kiiruse vahe on peaaegu märkamatu. Uuemad konsoolid sisaldavad mitmeid spetsiifilisi kiipe, mida on keerukas tarkavaraga asendada. Sellisteks konsoolideks on N64, Dreamcast ja PlayStation 2 (need on 64 ja kõrgema -bit’ised konsoolid). Ainukene süsteem nendest, millele on tehtud töötav emulaator on N64, kuid see on väga aeglane. Mängimisest eriti juttu ei saa teha – kui, siis ainult mõne 450Mhz G4 puhul…

Väheke vanemad konsoolid, nagu Playstation (32-bit’ine), Sega Megadrive II (e. Genesis) ja Super Nintendo (SNES) (16-bit’ised) on täiesti rahuldava kiirusega emuleeritavad. Viimaseid on võimalik mängida ka vanematel Mac’idel (mõeldud on ikka vähemalt PowerPC protsessoriga arvuteid). Kõige vähe-nõudlikumad on aga 8-bit’ised konsoolid, nagu Sega Master System ja Nintendo.

Konsoolimängud on aga mõeldud televiisoril näitamiseks. Sellepärast on resolutsioon väheke kehvem kui arvutimängudel ning emulaatoril on pilt väheke “ruuduline”, kuid see ei ole veel kedagi mängimast takistanud. Kui olete aga õnnelik G3 PoweBook’i omanik, siis saab ekraanil olevat pilti ka televiisoril näidata.

Kõige parema ülevaate kõikidest emulaatoritest Mac’i jaoks annab emulation.net. Kui teid huvitavad emulaatorid ning erinevad süsteemid, siis tungivalt soovitan vaadata seda lehekülge.

“Do not underestimate the power of Playstation”

Kõige huvipakkuvam ja põnevam konsoolide emulaatoritest on praegu Playstation’i emulaator: Connectix Virtual Game Station (CVGS). Seda on võimalik tellida vaid mõnekümne dollari eest või “prooviks” download’ida Hotline’ist, sest programmi enda suurus on suhteliselt väike (alla 10MB). Selleks, et mängida Playstationi mänge oma Mac’i peal, peab teil olema vähemalt G3 protsessoriga arvuti. Kõik iMac’id, G3 PowerBook’id, G3 PowerMac’id, iBook’id ja G4 PowerMac’id on selleks täiesti võimelised. Mingi vanem arvuti, mis on “upgrade” kaardiga saanud endale G3 “prose”, ei sobi. Põhjuseks on arvuti sisese arhitektuuri kiirus (ing.k.: bus speed) ning graafika kiirendi võimsus. Kõigil eelpool mainitud arvutitel on tehasest kaasas ATI graafika 3D ja 2D kiirdendi. Kui sellel “upgrade’itud” arvutil on aga lisatud ka uus graafikakaart, mis vastab ATI kiirusele, ei tohiks CVGS’i kasutamisel probleeme olla.

Konsoolide tegijad tegelikult vihkavad emulaatoreid. See tähendab, et nende konsoole ei osteta ja mängudest tehakse piraatkoopiaid. Sellepärast on suured firmad nagu Sony andnud emulaatroite tegijad kohtusse. Viimane ja kõige tähtsam insident puudutas just Connectix’it ja nende Playstationi emulaatorit. Alguses isegi peatati CVGS’i müümine, kuid viimane kohtuotsus oli Connectix’i jaoks suureks võiduks. Sony ei anna aga kergesti alla ning jätkab võitlust. Sellest on pikemalt kirjutatud Connectix’i koduleheküljel

Virtual Game Station on mõeldud eelkõige Ameerikas kasutatavate mängude jaoks, mis on NTSC formaadis. Väikese hack’iga on aga võimalik programmi muuta nii, et see mängib ka PAL formaadis mänge, mida meil siin Eestis müüakse. See hack on samuti saadaval Holine’ist ja ka Internetist.

Kui teil on olemas CVGS, G3 ja mõni Playstationi mäng, siis ei muud kui asuda asja kallale. Peaksin ära mainima ka selle, et kõiki mänge ei saa emulaatoril mängida, sest osad mängud kasutavad ära selliseid Playstationi omadusi, mida emulaatoril veel ei ole. Kuid aeg-ajalt lastakse välja uusi versioone, mis parandavad vead ja pikendavad mängude nimekirja (selle nimekirja leiate CVGS’i koduleheküljelt).

Nüüd on Mac’ist saanud mängude kuningas. Mängude nimekiri on mitmekordistunud. Isegi Eestis on nüüd võimalus valida sadade mängude vahel. Ainuke puudus on pult. See imeilus ja mugav abiline, mis teeb mängud… mängitavamateks. Ei tasu kurvastad, sest Playstationi ning teiste konsoolid pulte on võimalik Mac’ile liita. Vaja on vaid väikest konverterit, mis maksab u. 50$. Nimelt Kernel Joyport, kuhu saab liita nii N64, Playstation’i, Gensis’i kui ka PC pulte.

16-bit’ine revolutsioon

Connectix Video Game Station (CVGS) on konsoolide emulaatoritest kõige säravam ja silmapaistvam. Tema headeks omadusteks on kõrgkvaliteetsed mängud, CD kvaliteediga muusika, mängu sisesed filmid ja mängude formaat: CD-ROM, mis on ka üks tema puudustest. Neid mänge on ebamugav download’ida ja “proovida” enne ostmist, sest 600MB on ikka päris palju download’imist… Teiseks puuduseks on see, et CVGS ei saa kasutada vanematel Mac’idel.

Vanemad konsoolid aga kasutavad kassette mängude formaadina . Kassette kasutavad pea-aegu kõik 16-bit’ised konsoolid : Sega Megadrive II (e. Genesis), Super Nintendo (SNES) jt (ka N64 kasutab veel kassette). Need kaks on oma ala parimad. 16-bit’ised konsoolid on generatsioon võrra vanemad kui 32-bit’ised (Playstation, Dreamcast jt.). Nende mängud on graafiliselt lihtsamad kui Playstationi omad, kuid mõned pole mängitavuse poolest sugugi kehvemad (Näiteks: “Sonic”, “Super Mario”, “Donkey Kong” jne). 16-bit’ised konsoolid olid enne Playstationi tulekut kõige levinumad ning mänge tehti neile tuhandeid.

Kõige parem Genesis emulaator on DGen ja parim Super Nintendo emulaator on Snes9X. On ka selline emulaator, kuhu on mitu süsteemi korraga integreeritud (k.a. Sega Megadrive II) – MESS.

Mac’i peal on olemas nii Sega Megadrive II (e. Genesis) kui Super Nintendo (SNES) emulaatorid. Kuna mängude formaat on kassett, millel on tavaliselt alla 10MB ruumi, siis Hotline’is ja Internetis võib leida sadu mänge (mis on mõeldud “proovimiseks”). Kassette, mis on arvutisse ümber tõmmatud nimetatakse ROM’ideks.

Nende emulaatorite suurim eelis on mängude suurus ja see, et neid saab mängida ka vanematel Mac’idel (peamine, et oleks PPC protsessor, soovitatavalt 604 või 603). Kui satute olema aga veelgi vanema Mac’i omanik, siis leidub ka 68k (Mac’id, kus ei ole PowerPC protsessorit) Mac’idele emulaatoreid.

Klassikalised 8-bit’ised konsoolid

Peale 16-bit’iste konsoolide, nagu Super Nintendo ja Sega Megadrive II (e. Genesis) on veelgi vanemaid: 8-bit’ised konsoolid. Nendeks on Sega Master System, Nintendo (NES) jt. Parim Sega Master System’i emulaator on MasterGear ja parim Nintendo emulaator iNes. On ka selline emulaator, kuhu on mitu süsteemi korraga integreeritud (k.a. Genesis, Nintendo, Master System) – MESS.

8-bit’iste konsoolide mängud on juba väheke “odavad”, kuid siiski mängitavad. Nendelt konsoolidelt said alguse sellised klassikalised tegelased nagu Sonic ja Mario. 8-bit’ised konsoolid olid põhimõtteliselt esimesed laialt levinud mängukonsoolid, mis olid eelkäijateks Playstation 2′le ja Dreamcast’ile. Ka need konsoolid kasutavad kassette ning mänge on hulgaliselt. Mängude suurus on naeruväärselt väike – tavaliselt alla 1MB.

Windows, Linux ja BeOS

NB: Lisa informatsiooni PPC Linux’i kohta leiate aadressil www.linuxPPC.com…

NB: VirtualPC on tehtud Connectix‘i poolt. Sama firma tegi ka Virtula Game Station’i…

NB: BeOS’i looja on endine Apple Computer’i CEO (Chief Executive Officer) Jean-Louis Gasseé. Lahkudes Apple’ist alustas ta väikese tarkvara firma nimega Be Inc…

NB: Apple’i asutaja ja CEO, Steve Jobs, lahkus vahepeal Apple’ist ning alustas firma nimega NeXT. 1996. aastal aga ostis Apple NeXT’i ära ning Steve Jobs’ist sai jälle Apple’i CEO…

Ma usun, et kõigi Eesti Mac’i kasutajate elus on olnud momente, kus oleks PC’st palju kasu olnud. Raske uskuda, kuid ka minul on seda vahel juhtunud – väga harva. Midagi pole teha, selline on Eesti elu – 99.9% PC’dele orienteeritud. Ja kui on hädasti vaja kasutada seda “kõikide arvutiviiruste ema” e. Windows’i, siis mida teha?

Peale konsoolide suudab MacOS emuleerida ka mitmeid teisi arvuteid ja süsteeme. Kõige levinuim neist on PC ja Windows. Mitmeid emulaatoreid on tehtud Windows’i jaoks: VirtulaPC, RealPC, SoftWindows, BlueLabel, Bochs jne. Osa on tasuta, osa on tasulised. Kõige parema ülevaate kõikidest emulaatoritest Mac’i jaoks annab emulation.net. Kui teid huvitavad emulaatorid ning erinevad süsteemid, siis tungivalt soovitan vaadata seda lehekülge.

Aga kuidas on lood Linux’i ja BeOS’iga?

Jah, ka Mac’ile on olemas Linux’ist mitmeid versioone. Need ei ole aga emulaatorid (vt. Mis on emulaator). Mac’i versioonid Linux’ist on kirjutatud spetsiifiliselt Mac’i protsessorite jaoks (nii PPC – k.a. G3 ja G4 – kui ka 68k). Paremad variandid Linux’ist Mac’i peal on LinuxPPC ja Yellow Dog Linux. Lisaks on veel mitmeid teisi. Nende Linux’i variantidega aga ei saa kasutada programme, mis on mõeldud PC Linux’ile. PC Linux’it ei saa ka Mac’i peal tööle panna (juhul kui ei kasutata PC emulaatorit – arvuti arvutis, mis on omakorda arvutis – segane, ma tean). Hea ülevaate Mac’i peal töötavatest Linux’i verioonidest annab Apple’i lehekülg: ppclinux.apple.com.

BeOS’iga on sama lugu. On kaks varianti – Mac’i ja PC BeOS. Vahet pole aga mille peal sa BeOS’i kasutad, sest programmid töötavad mõlemal platvormil (PC ja Mac). BeOS on omaette huvitav süsteem. Seda nim. ka “Multimeedia OS’iks”, sest ta on mõeldud just multimeediaga töötamiseks. Tal on väga ilus graafiline kasutaja liides ning samal ajal on ta väga võimas – palju võimsam kui praegune MacOS (Ainult kuni OS 9′ni, sest MacOS X’le ei saa eriti miski vastu). Alguses taheti BeOS MacOS X aluseks võtta, kuid viimasel hetkel otsustati Next’i kasuks.

Ups… ma juba kirjutan siin liiga pikalt teemast mööda. Arvatavasti tuleb tulevikus ka artikkel erinevate süsteemide kohta (nagu Linux, BeOS ja NetBSD), mida saab Mac’i peal kasutada. Kui olete nendest süsteemides ja MacOS’i ajaloost rohkem huvitatud, siis mailige mulle, see motiveerib mind kindlasti kiiremini tegutsema, muidu võib pikale venida.

Midagi ka õnnetutele PC kasutajatele

Kui olete aga õnnetu PC kasutaja, kes tahaks maitsta seda kõige magusamat õuna võib hankida endale MacOS’i emulaatori. Neid on ka mitmeid- soovitan visata pilk ühele Eesti leheküljele, kus on ära toodud kõik paremad emulaatorid PC jaoks.

Autor:
Outrigger